Rääkides võlgnevustest üldisemalt, siis seondub see eelkõike võlgniku võimetusega tasuda saadud toodete või teenuste eest. Paljudele võib see ka assotsieeruda hoopis võlgniku soovimatusega tasuda kaupade või teenuste eest. Kui esimesel juhul võib põhjuseks olla kas näiteks halb äriõnn, siis soovimatuse puhul on tegemist tahtliku otsusega mitte tasuda.
6.veebruari Äripäevas oli artikkel “Jää hüvasti, odav raha: keskpangad kergitavad hooga intresse“. Kas kerkivad pangaintressid võivad debitoorseid võlgnevusi suurendada?
Kahjuks oleme liiga tihti näinud võlajuhtumeid, kus võlgnikul on vara võlgnevuse tasumiseks, kuid “odavam“ on mitte tasuda. Selliste puhkudel on üldjuhul koostöölepingud korralikult ette valmistamata ehk viivised ja leppetrahvid kokku leppimata. Võlgnevuste kohtulik menetlus võib aga venida aastaid. Kui kohtuotsus jõustub ning võlgnevus tuleb tasuda, siis matemaatiliselt on võlgniku jaoks odavam mitte maksta, kui võtta laen. Hea uudis on see, et selline lähenemine väiksete summade puhul ei tööta, kuivõrd kohtukulud võivad ületada mitmekordselt võlgnevuse summa. Suuremate tehingute puhul on aga võlgniku jaoks võlgu jäämine odavam kui laenuraha. Soovitame korrastada enda koostöölepingud, mis välistavad võimaluse Teid ATM-na käsitleda.